"Netipervertide" kuvand noorte seas: Eesti gümnasistide kogemused ja hinnangud

Internet muutub päev-päevalt kõigile kättesaadavamaks ning ka interneti kasutamine algab järjest nooremast eagrupist. See toob endaga kaasa selle, et veebis on aina rohkem kasutajaid ning nende seas ka neid, kellel on vähem üldiseid teadmisi ja kogemusi ning seetõttu on neil suurem tõenäosus sattuda kokku ka erinevate internetis olevate riskidega. Bakalaureusetöö eesmärk oli teada saada, millisena tajuvad noored netiperverti, kuidas selline ahistaja oma ohvreid peibutab ning kes on noorte meelest perverdi tüüpilised ohvrid. Nendele küsimustele vastuste välja selgitamiseks kasutati selles bakalaureusetöös kvalitatiivset uurimismeetodit ning kombineeriti omavahel loovuurimismeetodit intervjuuga. Uurimisküsimustele vastuse saamiseks viisin läbi kolmteist intervjuud kahe erineva kooli gümnasistidega, mille aluseks olid osalejate poolt eelnevalt joonistatud pildid „netiperverdist“.. Netiperverdina näevad intervjueeritud noored kaht erinevat tüüpi online-ahistajat – stereotüüpset ja stereotüübist kõrvalekalduvat perverti. Stereotüüpne ahistaja on 35-55- aastane meesterahvas, kes on materiaalselt kehval järjel, töötu või tegeleb lihttööga. Tegemist on enamasti inimesega, kellel on olnud raske lapsepõlv või kellel on psüühilised häired. Sellist ahistajat nähakse siinses kontekstis pigem eestlasena, kes istub pidevalt kodus oma lauaarvutis. Sellegipoolest arvavad noored, et netipervert võib olla ka täiesti tavaline inimene meie endi seast, kes tegeleb lisaks ohvrite otsimisele ja nendega suhtlemisele ka paljude muude igapäevaste asjadega nagu laste kasvatamine, abikaasaga suhtlemine ja tööl käimine. Sellisel juhul on tegemist stereotüübist kõrvalekalduva perverdiga, keda noored pidasid nooremaealiseks ning ei välistanud ka seda, et tegu võib olla naissoost isikuga. Olenemata perverdi tüübist kasutab ta tavaliselt ohvri peibutamiseks manipulatsiooni, kiitmist ja tunnustamist, hüvede pakkumist ning uue ja põneva teabega meelitamist. Tihti on noorte arvates ahistajal korraga mitu erinevat ohvrit, kes on reeglina naiivsed, kergeusklikud ja uudishimulikud tüdrukud, kellelt tahetakse saada pilte, kus ohver näitab enda alasti keha või jõuda füüsilise kontaktini. Sealjuures valib netipervert peibutamisviisi tavaliselt vastavalt enda eesmärkidele ja ohvri tüübile. Kui siinse bakalaureusetöö tulemusi võrrelda Murumaa-Mengeli (2015) tehtud uuringu tulemustega, siis on kõige suuremaks erinevuseks tõsiasi, et tänased noored tajuvad, et pervert ei ole alati äratuntavalt teistsugune ning ta võib olla ükskõik kes meie seast. See teadmine näitab, et noored on õppinud internetist leitavatesse uutesse kontaktidesse skeptilisemalt suhtuma ja ohtu osatakase paremini ära tunda.https://www.ester.ee/record=b5152413*es